Ansip serveerib eestlastele rahvustoitu

Seltsimees peaminister on tulnud lagedale ideega avaldada riigiametnike kontoseis (refereeritud ÄP paberlehe artikkel siin). Sa püha karistus, kas tõesti pole ühtki suhtekorraldajat, kes selle mehe kõrvavahet tuulutaks või õigel hetkel tropi suhu suruks?

Tema sõnul võiks olla avalik nii deklaratsiooni esitaja kontoseis kui ka kogu teenitud tulu.
«Kogutulu peaks olema täiesti avalik ja seda kõigil riigiametnikel, vot see näitaks majanduslikke huve,» sõnas ta.

Mida annab maksumaksjale teadmine, et X ministeeriumi vanemspetsialistil on 1.juuni seisuga arvel 7900 krooni ning teisel kontol on EGO-kaardiga ostetud diivanist jäänud veel 1800 krooni miinust? Samas võib ametnik oma eraäriga täiesti ausalt kena kopika teenida ja te kujutage ette tublisid eestlasi oma rahvustoidu kohal nuge-kahvleid klõbistamas kui tuttava/tuntud ametniku kontoseisu avalikustamiseks läheb. Kas pole see rämedamat sorti eraelu puutumatuse rikkumine? Kus nüüd andmekaitse on, ah?
Näidake mulle nii lolli korruptanti, kes laseb altkäemaksu enda arvele üle kanda. Ammu enam ei toimi labane ümbrikusüsteem, vaid teene eest saab tasuda ka riiulifirma nimel oleva tasuta korteriga; advokaadi nimel hoitavate aktsiatega; mõnusa luksusautoga, mille kasutamise eest firma unustab raha võtta jne jne jne.
Ansipil on õigus ainult ühes asjas: majandushuvide deklareerimise süsteem ei anna majandushuvidest tõepoolest vähimatki aimu. Loomulikult tuleb sealjuures salajas hoida ametniku isikukood*, mida üsna kerge vaevaga mistahes ametlikust andmebaasist leida võib.

Pealegi, kuidas võiks pangaandmeid üldse kontrollida? Minu teada Eestis tegutsevad pangad ei avalda neid muidu kui üksnes rangelt piiratud juhtudel politseile, rahapesubüroole jne. Ma tahaksin näha, kuidas esitab kontrolli teostav ametnik vastava päringu mõnele Šveitsi pangale – sest pole ju keelatud oma raha seal hoida ja aus ametnik peab Ansipi arvates deklareerima KÕIGI pangakontode seisu.

Ametnikud tegutsevad meil teatavasti poliitiliste suuniste järgi, aga näiteks Reformierakonna juhtide ja teiste poliitiliste tippfiguuride majanduslike huvide avalikustamist sm peaminister kummalisel kombel ei nõua (kuigi erakonnad saavad riigieelarvest raha ja mitte vähe). Ka eraisikutest laenuandjate saladuses hoidmine on täiesti OK, kuigi selle avalikustamine annaks hoopis rohkem aimu majanduslikest huvidest kui pangakontode arvu loetlemine.

Selle asemel võiks (kas või) deklaratsioonide kaudu luua otsinguvõimalusega andmebaasi. 1977. aasta Žiguli omamisest palju rohkem ütleb see, kellega ametnik ühes klassis käis, kelle alluvuses töötas või millisesse ühendusse kuulub. Või kellele on aasta jooksul maksnud liikmemaksu või teinud annetusi.
Päris põnev oleks sellest andmebaasist trükkida välja näiteks Z ministeeriumis toimunud omapäraste riigihangete ajal N osakonnas töötanud ametnike nimekirja – ning siis vaadata, millistesse firmadesse needsamad ametnikud hiljem tööle suundusid. See on muidugi puhas utoopia nagu ka lähisugulaste varandusliku seisu lisamine majanduslike huvide deklaratsiooni. Ma võtan lahjat mürki, et nii mõnegi otsustusõigusega ametniku tudisevast memmekesest on mingil ajahetkel saanud üllatavalt mõjukas aktsionär mitte nii väga üllatavates ettevõtetes.

Eks Ansip teab ise vägagi hästi, et tema ettepanek on puhas populism – ametnikust on kujunenud peaaegu sõimunimi ja miks ühe riigi peaminister tahab kodanikke ametnike vastu veelgi üles ässitada, teab ainult tema ise. Piinlik, piinlik.

*Avaldamisele kuulub lisaks kinnisvara (sh ühisvara), sõidukid, väärtpaberid, pangaarved ja varalised kohustused.
Avaldamisele ei kuulu isikukood, andmed maksustatava tulu ja dividenditulu kohta, andmed abikaasa ja laste kohta, abieluvaralepingud ja eraisikutest võlausaldajate nimed.