Palju õnne, Rubiku kuubik!

2008. aastal püstitas prantslane Edouard Chambon Rubiku kuubiku kokkupanemises uue kiirusrekordi: 9,18 sekundit!

Oi kui raske oli õndsal nõukaajal seda kuubikut hankida. See nõudis a)käiku Moskvasse, kus seda vahel müüdi, b)välismaal elavaid sugulasi või c)tuttavat poemüüjat. Meil polnud neist ühtki, küll aga oli kohutavalt palju õnne. Isa sõber oli Ungaris komandeeringus käies oma lastele kuubikud ostnud, aga üks laps põlgas selle ära ja nii sain mänguasja endale. Noh, see oli meil õega kahe peale, aga ma hoidsin seda noore ja rumala lapse käeulatusest eemale – äkki jätab näpu sinna vahele ja üldse, ta oli veel noor ja loll. Õde ise oli kuubiku kasutamise, õigluse ja üldise maailmarahu osas küll veidi teistsugusel arvamusel.

Kuubik olemas, tuli see ka kokku panna. Selle jaoks oli vaja valemeid, sest ega keegi teine peale Rubiku seda niisama, loomulikust intelligentsist kokku panna ei osanud. Valemid liikusid ringi vihikulehele kirjutatult ja olid sellised noolekestega ruudud, mitmekordsest ümberkirjutamisest (ärge unustage, paljundusmasinaid ja internetti veel polnud) segaseks muutunud. Õde lähenes asjale muidugi eriti loovalt: talle polnud vaja mingisuguseid valemeid, kui paljas keerutamine ei aidanud, võttis ta kuubiku algosakesteks ja pani värvide järgi kenasti kokku. Noh, ma juba algusest peale ei uskunud, et ta seda nagu kord ja kohus teha suudaks.

Kui nõksud selged, oli muidugi vaja võistelda, kes suudab kuubikut kõige kiiremini kokku panna.  Et teisi võita, oli tarvis intensiivselt treenida, selleks sobis kõige paremini liinibuss või mõni muu rahvarikas paik, kus kõik võisid näha, kuidas ja mille abil sa oma sportlikke võimeid arendad.
Pedagoogid suhtusid aju ja käelihaseid arendavasse treeningusse, mida viidi läbi mitte midagi arendavate koolitundide ajal, muidugi suhteliselt närviliselt ja ma olen kindel, et kuubiku korduva konfiskeerimise taga oli mitte ainult klassijuhataja, vaid ka õppealajuhataja ning direktori palav soov ilmaimet oma näpu vahel keerutada.
Nojah, kabinetis varbaga vaipa uuristades ja selgitades, miks ma tunni ajal “tunniväliste asjadega” tegelesin, oli põhjust suunurgas väike muie säramas hoida – sul võis ju olla põrandal roheline mistra ja suur pruun kirjutuslaud, aga sul polnud valemeid ega kuubikut ja järelikult oli sinu väärtus suht nullilähedane. Kui direktor oma jõuetust tunnistades (õpilase nähes!!!) kuubiku vihaselt lauale virutas, tuli vahepeal irveks arenenud muie kiiresti kustutada: “See jääb viimaseks korraks, ausõna!” Jäi ta jee.

Vaimustus kestis paar aastat, vahepeal tulid kuubikud kaubamajja müügile jäi kõik õppisid neid keerutama. Minu kuubikul hakkasid värvilised kleepsud sotsialistliku riigi toodangule omaselt vaikselt maha kooruma (kesse ikka arvata oskas, et kuubikut kasutamise käigus intensiivselt käperdatakse) ja kuubik ise kahtlaselt logisema. Kui liim enam ei aidanud, tuli appi võtta vildikad, et kleepsu alt paljastunud valge plastmasspind üle värvida. See määris aga käsi ja lõpuks jäi kuubik riiuliservale vedelema, kust ema selle järjekordse rooktöö käigus lihtsalt minema viskas, aimamata koleda käki tegelikku väärtust.
Praegu… ei mäleta ma isegi seda, kuida esimest rida kokku aeti. Mandumine, selge mandumine. Äkki peaks minema poodi ja uue kuubiku hankima?