Nimekiri viiest reisisihist, mida jänkiturist vältima peaks, on üks äralõpmata vahva asi – nagu ka kõik teised sarnased ära-sõida-soovitused. Enamasti tähendab see, et just nimetatud sihtkohtade poole on põhjust end
sättima hakata. Vaadake ise:
- Mount Kumgang Põhja-Korea idarannikul (sest sinna lihtsalt neid ei lasta)
- Baracoa Kuuba idaosas (Kuuba on ameeriklastele keelatud)
- Mogadishu rannad Somaalias (liiga ohtlik)
- Persepolis Iraanis (riskantne ja ohtlik
)
- Mandalay Birmas ehk Myanmaris (jälle ohtlik)
Teiste kohta ei oska kosta, aga Iraanis hämmastas mind kõige enam just elanike äärmiselt heatahtlik suhtumine USAsse, Bushi (!) ja Ameerika turistidesse – nagu ka teistesse külalistesse. Äärmuslasi ja agressiivseid idioote leidub absoluutselt igal pool, Eestiski võib neegrist ameeriklane üsna kergelt kasvõi peksa saada. Ma pole end mitte kuskil mitte kunagi
nii turvaliselt tundnud kui Iraanis ringi reisides.
Samas kipuvad just Ameerika turistid (kuid mitte ainult) olema need, kes oma kisa ja rahakoti lehvitamisega kogu eheda elamuse ära suudavad rikkuda. See ei käi üksikute backpackerite, vaid “5 riiki 4 päevaga” paketituristide kohta. Just nende jaoks ehitatakse imekaunitesse kohtadesse koledaid suveniiri- ja audiovisuaalsete vaatemängude putkasid, paigaldatakse
valjuhääldeid ja tassitakse kohale tonnide kaupa rõvedat kitši. Teine tappev seltskond on roppsuu-röökuritest koosnevad Saksa või Rootsi kooliõpilaste pundid, aga need õnneks Euroopa suurlinnadest kaugemale ei jõua.
Üks asi veel. Nende viie soovituse puhul on tegemist mitte just liiga demokraatlike režiimidega ja aeg-ajalt ikka vaieldakse, kas tasub oma rahaga kurjategijaid toetada. Ma arvan, et viisalõivust ja lennujaamamaksudest neile täitsa piisab. Ülejäänu võiks riiklike suurhotellide asemel anda kohalikule, kellele võib ühe ööbimise või õhtusöögi eest makstud summa tähendada mitme nädala sissetulekut.
Tore, kui kaunite ja põnevate reisisihtide kohta antakse välja selliseid hoiatusi, see jätab paigad tõsiste huviliste päralt.
Fotod on tehtud Persepolises.
EDIT: Huumorinurgake ehk kuidas keenjused häälega Hispaaniasse reisivad
appppppi hakkasin eelmine esmasp2ev tallinnast tulema(h22lega) ja nyyd olen juba kaks p2eva kuskil Bilbao ligidal…praktiliselt vangis:)keegi linnast v2ljas ei k2i ja kuskile ei liigu.Ma uurisin v2lja kus on rongijaam ja k2isin uurimas.Homme kell 10.30 l2heb rong Barcelona poole….Palun kirjutage kus te olete ja saame kokku ma ei tea mitte midagi Hispaaniast ega oska midagi teha…..mu mail on martin.liin.001(ät)mail.ee….J6uan homme!..kirjutage palun!!!
6 vastust so far ↓
Punane Hanrahan // 11 juuni, 2008 kell 20:27 |
Aga kas see mitme nädala sissetulek ei tähenda ühtlasi ka kuid ja aastaid kohalikku KGB-d, kes ei väsigi huvi tundmast, et “kes need võõrad olid ja mida nad tahtsid ja üldse kellele te töötate ja kui juba, siis töötage meile, sest muidu on ikka kole pahasti”?
leheneeger // 12 juuni, 2008 kell 11:43 |
Sina ka jaksad kogu maailma koormat kanda…
Seda ei saa me kunagi teada ja mida see teadmine muudakski? Igasugune võim saab aru, et parem siiski turistide arvel elav kui nälga surnud kodanik.
dumbuser66 // 12 juuni, 2008 kell 17:38 |
Kui Mogadishu välja jätta, siis ülejäänud kohtade külastamisele küll risti ette ei lööks..
Mis aga ameeriklastesse puutub, siis mina ei oleks nende suhtes nii kriitiline – grupireisijad on grupireisijad. Ei ole märganud, et nad karjuvalt erineksid tesitest gruppidest. Ja ma olen täiesti veendunud, et ameeriklaste grupireisijad on tunduvalt viisakamad kui korralikud Eesti ehitajad Egiptuses.
Need ameeriklased, kes igasuguste muride maadel mulle ette on sattunud, on alati täiesti mõistlikud ja toredad ja laia silmaringiga inimesed olnud – olgu nad siis seljakotirändurid, lihtsalt seiklejad või mõne NGO töötajad…
leheneeger // 12 juuni, 2008 kell 17:53 |
Ei tea, kas see on juhus, aga just ameeriklastest paketituristid on suutnud mulle eriti sügava mulje jätta. Üksikud jänkid on tõesti toredad olnud, aga ehk on neil mingi eriti arenenud karjamentaliteet, mis sunnib suures grupis kindlal viisil käituma? Või reisivadki sel moel ainult teatud tüüpi inimesed?
Eesti grupid välismaal on kahjuks täiesti omaette klass, aga nendega ma tavaliselt mujal kui lennujaamades kokku ei puutu.
Punane Hanrahan // 13 juuni, 2008 kell 09:00 |
Iraanis pidi küll olema, et välismaalasega kõnelemine tähendab üht ülekuulamist juba vaikimisi. Sellele võivad lisanduda mitmesugused featuurid, vastavalt sellele, kuidas julgeolekupolitseil parasjagu tuju on. Välismaalase vastu liiga sõbralik olemise eest võib kinni ka minna – mõni on läinud ka.
Seda imetlusväärsem, et pärslased kõigist neist ohtudest hoolimata siiski viitsivad, suudavad ja tahavad välismaalastega suhelda.
leheneeger // 13 juuni, 2008 kell 11:11 |
Ei ole nii. Me elasime rahulikult kohalike juures, mida ametlikult küll ei soosita, aga ka otseseid takistusi ei tehta. Kohalikul julgeolekul on ka muud teha kui seljakotiga turistide sabas käia. Kujutad sa ette iga turisti järel nuhkimist ligi 70 miljoni elanikuga riigis ja 7 miljoni elanikuga Teheranis?
Pärslased on kavalad, nad ise ütlevad ka, et ei tohi lasta end lollakast riigist liiga palju segada.
Neil on seal kolm politseid – liiklus-, kriminaal- ja islamipolitsei. Vaat seda viimast, enamasti erariietes jõuku kardavad nad küll. Puutusime nendega kokku ka. Unustasime ramadani esimesel päeval ära, et tänaval ei tohi vett juua ja nii kui lonksu võtsime, ilmus nagu maa alt välja habemega tüüp ja tegi hoiatuse.
Meil oli kohalikega nuhkimise teemal tihti juttu, nad räägivad üllatavalt vabalt kõigiga, kel habet pole. Julgeoleku huviorbiidis on eelkõige ülikoolid, turistid neid nii väga ei huvitagi. Hotellides käiakse passe kontrollimas – need tuleb anda sealviibimise ajaks hotelliomaniku seifi. Kohati meenus mulle nõukaaeg, mis kohati tundus üsna sarnane Iraani praeguse olukorraga: kui kiuslik või muidu punane naaber sinu peale ei kaevanud ja sa millegagi otseselt vahele ei jäänud, võisid piisava ettevaatuse olemasolul teha, mis tahtsid.
NL-st väljasõit oli keeruline ja enamasti sai minna üksnes idabloki maadesse, pärslased pääsevad viisavabalt vaid Türki, kus nad shoppamas ja vaba õhku nuusutamas käivad. SAT-TV on seal ametlikult keelatud, aga kõik vaatavad, majakatused on panne tihedalt täis. Lihtsalt juhtmed ühendatakse kokku alles õhtul, kui pole enam politseireidi karta
Iraanis on lausa riiklik programm käimas, et näidata riiki mitte kui kurjuse telge, vaid turistisõbralikku riiki ning tänu sellele on oluliselt leevendatud ka välisturistide majutamise reegleid, rääkis üks pisihotelli pidaja aastal 2006. Paar aastat varem oli päris palju hotelle selliseid, kuhu välismaalast öömajale võtta ei tohtinud.