Huvitaval kombel on mul täiesti selgelt meeles, kuidas 25 aastat tagasi juhtus 
enneolematu: suri Brežnev, mees, keda kõik olid juba ammu surematuks pidanud. Olin siis 12-aastane, paras tattnokk seega.
Koolirahva kogunemiseks aulasse anti märku lühikeste koolikella tirtsatustega. Seda tuli aeg-ajalt ikka ette. Tavaliselt rääkis direktor või õppealajuhataja mõnest sündmusest, pani südamele sisejalatsite kandmise tähtsust, otsis Lenini kipspea meikijaid või neid, kes naelu stepslisse olid pistnud. Kogunemised olid koolielu tavapärane osa.
Tol päeval, kui jälle koolikella tirtsutati, lõppes meil parasjagu geograafiatund. Klass asus koolimaja kaugemas otsas ning sealt aulasse tulles arutasime, et mis siis jälle juhtus, alles meile peeti loengut. Ja siis tuli mingi noorema klassi poisike, kes karjus üle koridori: “Brežnev kärvas maha!” Täpselt nii ütleski.
Meie muidugi ei uskunud ja irvitasime, et keda te lolliks teha tahate. Brežnevi zombistunud olek (tollal räägiti midagi plekklõugadest ja plastmassnäost) oli niivõrd legendaarne, et mitte keegi ei arvanudki, et mees ükskord ära surra võiks. Aulasse jõudes saime aru, et asi on siiski tõsine: laval oli isakese pilt musta lindiga ning partorgi silmad olid nutust punased.
Jutt polnud pikk, pedagoogiline kaader teatas kahetsusega, et riiki on tabanud suur mure ja lein ning selle puhul saame me kõik kolm vaba päeva. No mis sai meil selle vastu olla? Edasi tuli väikese vahega veel 2 x 3 vaba päeva, Andropovi ja Tšernenko nimelised. Rahvas hakkas Punasele väljakule seeriapileteid tahtma ja kõige populaarsem anekdoot oli “Täna, pärast pikaajalist rasket haigust teadvusele tulemata, sai NLKP peasekretäriks seltsimees Konstantin Ustinovitš Tšernenko”.
5 vastust so far ↓
kirjatsura // 12 November, 2007 kell 12:51 |
Hahaaa….mul on elulõpuni meeles, kuda Brežnev hauda kukkus. Kolaki! Kirstu hoidev lint läks vist katki….
Lenini kipspead meil koolis polnd, a oli kipskuju ülikõhnast ja sootust viiuldajast. Teda riietati pidevalt ning visati talle kopikaid, et ta ometi poogna ka osta saaks…
merlisnogene // 12 November, 2007 kell 15:19 |
Mnjaa. Mina käisin veel lasteaias.
Teleülekande ajaks aeti kõik rühmad saali kokku ja kapp tehti lahti (telekas oli seal sees).
Istusime kõik maas ja vaatasime seda kannatlikult… kuni tuli uneaeg. Ainsana sai loa paigale jääda Sirle Volt, sest tema ema töötas samas lasteaias kokana.
Vähkresime rühmatoas voodites, kui tuli lõpuks Sirle ja teatas esimese asjana, et nöörid läksid katki ja kirst kukkus auku.
Ohsaissaristike… 25 aastat…
*
Suurim traagika oli lapse jaoks see, et iga matuse puhul võeti lastesaated kaheks nädalaks maha.
irve // 13 November, 2007 kell 01:40 |
Mina mäletan ainult Tsernenko matuseid… Oh seda paraadi ja värke…
jubejuss // 14 November, 2007 kell 02:24 |
Meil klassijuhataja nuttis. Ei teagi, kas südamest või poliitettevaatusest või karjäärist, ise kahtlustan midagi jumala kaotamise teemalist.
No muidugi ei segand see teda hiljem olemast parim vabadusvõitleja.
Aga meelde on jäänd veel, et keegi, ja mitte lollidest nagamannidest, vaid õpetajatest ütles, et nüüd tungib ameerika meile kallale. Kahjuks pidi veel aastaid ootama.
jubejuss // 14 November, 2007 kell 09:04 |
Tshernenko matus, aga mõjus juba nagu iseenda paroodia