Kolmas Maailm

Nii, Kriss ja Keelekõrv, teie vaadake seda pilti nüüd erilise hoolega!

Kevadel te ei uskunud, et on olemas inimesi, kes tõepoolest ostavad Selectist puude kaunistusi ja kasutavad neid, aga siin on värske tõestus Haapsalu linnast, tänavalt nimega Õhtu kallas:

Mudel on küll pisut teine (suurema ninaga ja punnsilmadega), aga ehk on Select suve puhul uue versiooni turule lasknud. Või on mõni teine kaubamaja selle suurepärase äriidee avastanud.

Suur aitäh pildi eest, Kats!

Tallinn, tramm nr 4. Õues lädistab paduvihma.
Tõsine noor pungits, äärmiselt esinduslik kirju hari peas, nägu ja tagi metallorasid paksult täis, istub pingil ja nõksutab kõrvaklappidest kostva muusika taktis varbaid. Muusika on karmi mehe täielikult haaranud.
Läheneb peatus, punkar tõuseb püsti ja seisab ukse kõrvale. Taskus heliseb telefon ja poiss võtab klapid peast.
Klappidest kostab aga…

Give me give me
give me just a little smile
that it´s all i ask of you

Give me give me
give me just a little smile
we got a message for you

Sunshine Sunshine Reggae
don´t worrie
don´t hurry
take it easy

LHV foorumlased on keset suve kukkunud haikusid treima. Võrreldes kõikvõimalike milline-pealinn-ma-olen blogimeemidega ju täiesti vahva meelelahutus… panna oma päev kirja vahel hoopis haikuna?
Nagu foorumlane Schlagbaumm seda teeb:

Värvisin maja.
Muidu ise ei teekski
töömeest raisk ei leia

Veel üks stiilinäide kasutajalt madis43:

Paris Hiltoni
rinnad taaskord kasvasid,
on ta ilusam?

16.07.2008 kella 00.10 ajal teatati politseile, et Tartus Jaama ja Raatuse tänavate nurgal on paabulind. Tubli teataja aitas politseil linnu kinni püüda ning arestimaja jalutushoovi toimetada. Linnu omanik saab oma hoolealuse kohta infot telefonidel 730 8610 või 110.

Lugeja on end ilmutanud!
Ja nõnda ta ütleb, et teie teaksite, kelle järgi seada oma sammud, et teie mitte jumalavallatuid tegusid ei teeks ega langeks saatejuht-kädistajate meelevalla alla.
Ja nõnda ütleb tema, kelle päralt on maailma valgus ja kuigi isegi Georg Ots jääks selgelt hätta, peavad jumalalapsed lõpuks mõistma, kes on see üks tark karjane, kes sessinatse tigeduse ja pimeduse riigi kurja käest päästaks.

Me peame tänaseni tänama taevast isa, kes andis meile tänase iseolemise õiguse ja võimaluse, et paluda temalt tarkust ja abi oma riigi ülesehitamisel siin Maarjamaa pinnal, mille me aga rahvana/riigina oleme ära põlanud, jättes ta justkui saatana meelevalla alla.

Saatana abiga oleme valinud oma riigile turumajanduse, liberaalsuse, vabariikluse ja pseudodemokraatia totra tee, kus keegi meist enam ei mõtle ega vastuta. Saame nüüd käituda karjana, kellel paraku tark karjane puudub! Tänase loomastunud inimkarjana käitudes ei tea ega tahagi me enam midagi teada moraalist, usust, tõest, õigusest ja õiglusest, jumalast ega kuradist.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=10713

Ostad kinnistu või vahendad selle müüki, ja ongi käes, miljon kukub!
Täitsa lihtne värk, Võrno ei küsi sinult 1993. aasta Austraalia lahtiste kabemeistrivõistluste kolmanda koha omanikku ja Eesti Loto võid üldse ära unustada. Kinnistuid, mille vahendustasuks sularahas miljon antakse, on kokku 12.

Pakkumise autoriks on OÜ Ruumen (firma omanik Heino Ruul).

2008. aastal püstitas prantslane Edouard Chambon Rubiku kuubiku kokkupanemises uue kiirusrekordi: 9,18 sekundit!

Oi kui raske oli õndsal nõukaajal seda kuubikut hankida. See nõudis a)käiku Moskvasse, kus seda vahel müüdi, b)välismaal elavaid sugulasi või c)tuttavat poemüüjat. Meil polnud neist ühtki, küll aga oli kohutavalt palju õnne. Isa sõber oli Ungaris komandeeringus käies oma lastele kuubikud ostnud, aga üks laps põlgas selle ära ja nii sain mänguasja endale. Noh, see oli meil õega kahe peale, aga ma hoidsin seda noore ja rumala lapse käeulatusest eemale - äkki jätab näpu sinna vahele ja üldse, ta oli veel noor ja loll. Õde ise oli kuubiku kasutamise, õigluse ja üldise maailmarahu osas küll veidi teistsugusel arvamusel.

Kuubik olemas, tuli see ka kokku panna. Selle jaoks oli vaja valemeid, sest ega keegi teine peale Rubiku seda niisama, loomulikust intelligentsist kokku panna ei osanud. Valemid liikusid ringi vihikulehele kirjutatult ja olid sellised noolekestega ruudud, mitmekordsest ümberkirjutamisest (ärge unustage, paljundusmasinaid ja internetti veel polnud) segaseks muutunud. Õde lähenes asjale muidugi eriti loovalt: talle polnud vaja mingisuguseid valemeid, kui paljas keerutamine ei aidanud, võttis ta kuubiku algosakesteks ja pani värvide järgi kenasti kokku. Noh, ma juba algusest peale ei uskunud, et ta seda nagu kord ja kohus teha suudaks.

Kui nõksud selged, oli muidugi vaja võistelda, kes suudab kuubikut kõige kiiremini kokku panna.  Et teisi võita, oli tarvis intensiivselt treenida, selleks sobis kõige paremini liinibuss või mõni muu rahvarikas paik, kus kõik võisid näha, kuidas ja mille abil sa oma sportlikke võimeid arendad.
Pedagoogid suhtusid aju ja käelihaseid arendavasse treeningusse, mida viidi läbi mitte midagi arendavate koolitundide ajal, muidugi suhteliselt närviliselt ja ma olen kindel, et kuubiku korduva konfiskeerimise taga oli mitte ainult klassijuhataja, vaid ka õppealajuhataja ning direktori palav soov ilmaimet oma näpu vahel keerutada.
Nojah, kabinetis varbaga vaipa uuristades ja selgitades, miks ma tunni ajal “tunniväliste asjadega” tegelesin, oli põhjust suunurgas väike muie säramas hoida - sul võis ju olla põrandal roheline mistra ja suur pruun kirjutuslaud, aga sul polnud valemeid ega kuubikut ja järelikult oli sinu väärtus suht nullilähedane. Kui direktor oma jõuetust tunnistades (õpilase nähes!!!) kuubiku vihaselt lauale virutas, tuli vahepeal irveks arenenud muie kiiresti kustutada: “See jääb viimaseks korraks, ausõna!” Jäi ta jee.

Vaimustus kestis paar aastat, vahepeal tulid kuubikud kaubamajja müügile jäi kõik õppisid neid keerutama. Minu kuubikul hakkasid värvilised kleepsud sotsialistliku riigi toodangule omaselt vaikselt maha kooruma (kesse ikka arvata oskas, et kuubikut kasutamise käigus intensiivselt käperdatakse) ja kuubik ise kahtlaselt logisema. Kui liim enam ei aidanud, tuli appi võtta vildikad, et kleepsu alt paljastunud valge plastmasspind üle värvida. See määris aga käsi ja lõpuks jäi kuubik riiuliservale vedelema, kust ema selle järjekordse rooktöö käigus lihtsalt minema viskas, aimamata koleda käki tegelikku väärtust.
Praegu… ei mäleta ma isegi seda, kuida esimest rida kokku aeti. Mandumine, selge mandumine. Äkki peaks minema poodi ja uue kuubiku hankima?

Inimaju on nii geniaalne, et on naistele välja mõelnud eemaldatavad pikendused. Minu jaoks on äravõtmise võimalus väga veenev.

Kes on tsitaadi autor ja millest on jutt?
Vihje: tegemist on tõeliselt glamuurse asjaga, mis mõjub ekstraordinaarselt.

Õige vastuse annab Delfi.